“Vähitõrje järgmised viis aastat – mida peab Eesti teisiti tegema?”
08.augustil korraldas Eesti vähitõrje võrgustik juba teist aastat järjest Paides Arvamusfestivalil aruteluala “Ausalt vähist!”, kus päeva jooksul keskenduti vähiga seotud teemadele, mis puudutavad nii patsiente, lähedasi, spetsialiste kui ka kogu ühiskonda.
Arutelu keskmes oli Eesti vähitõrje tegevuskava 2021–2030 vahehindamine, mis näitas, et vaid 13% planeeritud tegevustest on süsteemselt rakendunud, 41% osaliselt ja 45% on veel ellu viimata. Osalejad püüdsid leida vastust küsimusele, miks on areng olnud aeglane ning millised peaksid olema järgmise viie aasta kõige olulisemad prioriteedid.
Arutelust enim kõlama jäänud mõtted:
1. Vähk peab muutuma riiklikuks prioriteediks
Arutelu üks tugevamaid sõnumeid oli, et vähki ei saa käsitleda lihtsalt ühe terviseprobleemina teiste seas.
Made Bambus: „Eestis on juba hetkel rohkem esmaseid vähijuhte aastas kui sünnib lapsi.“
Riina Sikkut rõhutas, et kui Eesti suutis südamehaiguste suremust süsteemse tööga vähendada, siis samasugune ühiskondlik pingutus on nüüd vajalik vähi puhul.
“Vähk vajab poliitilist prioriteeti, mitte ainult empaatiat.”
2. Patsient ei tohi jääda süsteemis üksi
Kristel Leif kirjeldas oma kogemust neljanda staadiumi vähipatsiendina: „Diagnoos ei muuda ainult tervist. Muutuvad suhted, tööelu, enesehinnang ja kogu elu.”
Probleemidena toodi välja:
- inimene ei tea, kuhu pöörduda;
- talle antakse vähe infot;
- puudub ülevaade järgmistest sammudest;
- lähedaste toetus on süsteemis peaaegu nähtamatu.
“Vähiravi ei tohi piirduda ainult kasvajaga tegelemisega. Vähi keskel tuleb näha inimest, mitte ainult diagnoosi.”
3. Raviteekond peab olema kiire ja selge
Toodi välja, et Eestis ei ole vähikahtlusest ravini jõudmine alati piisavalt hästi korraldatud.
Räägiti: standardiseeritud raviteekondadest, mõõdikute ja kvaliteedi hindamise vajalikkusest.
Kõlama jäi mõte: vähikahtlusega inimene peab liikuma süsteemis kiiresti ja etteantud ajaraamides. Ravi tulemus sõltub sageli mitte ainult ravimist, vaid sellest, kui kiiresti inimene õige spetsialistini jõuab.
4. Patsientide hääl on viimastel aastatel oluliselt tugevnenud
Mitmed esinejad nimetasid üheks suurimaks edasiminekuks Onkoloogika ja laiemalt patsiendiorganisatsioonide esiletõusu.
Kristiina Ojamaa tõi välja, et varem räägiti patsientidest; nüüd räägivad patsiendid ise.
Patsiendid ei ole enam ainult abi saajad, vaid partnerid, nõuandjad, süsteemi kujundajad.
See muutus hinnati üheks viimaste aastate suurimaks saavutuseks.
5. Vähiga elamine peab muutuma nähtavamaks
Korduvalt rõhutati, et vähk ei tähenda enam automaatselt surmaotsust.
Paljud patsiendid: töötavad edasi, kasvatavad lapsi, elavad diagnoosiga aastaid.
Riina Sikkut tõi välja, et ühiskond peab õppima nägema vähki rohkem kroonilise haigusena, millega on võimalik elada.
See tähendab:
- tööandjate teadlikkust;
- paindlikku tööelu;
- rehabilitatsiooni;
- psühhosotsiaalset tuge.
6. Eesti tugevus võiks olla koostöö ja innovatsioon
Arutelus räägiti palju Eesti võimalikest eelistest.
Toodi välja:
- väike ja paindlik süsteem;
- tugev digiriik;
- head terviseandmed;
- Euroopa projektides osalemine.
Kristel Leif pakkus isegi välja mõtte, et Eesti võiks saada eeskujuks mitte uute ravimite loomisel, vaid patsiendikeskse vähiravisüsteemi kujundamisel.
7. Koostöö oli kogu arutelu läbiv märksõna
Kõige enam kordunud sõnum oli: „Üksi ei saa“. Arstid, teadlased, ametnikud, patsiendid, poliitikud, omavalitsused, tööandjad ja kolmas sektor peavad tegutsema koos.
Kristel Leif võttis selle kokku mõttega: „Me ei saa endale lubada, et igaüks ajab oma asja oma nurgas. Eesti on selleks liiga väike.”
Arutelu peamised järeldused:
Järgmise viie aasta prioriteetidena jäid kõlama:
- Vähitõrje peab saama riiklikuks prioriteediks.
- Vähitõrje tegevuskavale on vaja selget juhtimist ja vastutust.
- Igal patsiendil peaks olema koordinaator või kontaktisik.
- Raviteekonnad peavad olema kiiremad ja paremini juhitud.
- Psühholoogiline tugi ning lähedaste toetamine vajavad süsteemset lahendust.
- Patsiendid peavad olema otsuste juures partnerid, mitte ainult sihtrühm.
- Koostöö ja innovatsioon on Eesti suurim võimalus.
Eestis ei ole enam peamine küsimus teadmiste puudus. Probleem on pigem selles, kuidas olemasolevad teadmised, plaanid ja inimesed ühiselt tööle panna, et vähitõrje tegevuskava muutuks päris muutusteks patsientide elus.
Fotol vasakult: Kadi-Liis Veiman (ESTCAN), Kadri Põlendik (Vikerraadio), Kristiina Ojamaa (PERH), Kristel Leif (Onkoloogika), Kaire Innos (TAI), Made Bambus (SOM), Riina Sikkut (Riigikogu liige) ja (Rille Pihlak (ESTCAN).
