“Surm ei küsi diagnoosi – kas sina oled valmis?”
08.augustil korraldas Eesti vähitõrje võrgustik juba teist aastat järjest Paides Arvamusfestivalil aruteluala “Ausalt vähist!”, kus päeva jooksul keskenduti vähiga seotud teemadele, mis puudutavad nii patsiente, lähedasi, spetsialiste kui ka kogu ühiskonda.
Arutelu keskne mõte oli, et surm puudutab meid kõiki, mitte ainult raske diagnoosiga inimesi, kuid Eesti ühiskonnas räägitakse sellest endiselt liiga vähe. Surmast rääkimine ei vii inimest surmale lähemale, vaid aitab tal elada teadlikumalt, teha olulisi otsuseid õigel ajal ning vähendada lähedaste koormust tulevikus.
Arutelust enim kõlama jäänud mõtted:
1. Surm on muutunud ühiskonnas tabuteemaks
Marju Kõivupuu ja Vahur Valvere tõid välja, et:
- varasematel põlvkondadel oli surm elu loomulik osa;
- inimesed surid kodus, lapsed nägid suremist pealt;
- tänapäeval on surm liikunud haiglatesse ja hooldekodudesse;
- räägime vabalt seksuaalsusest ja sünnist, kuid surmast sageli mitte.
Kõivupuu sõnul on surm korraga nii bioloogiline, sotsiaalne, kultuuriline, religioosne, kui ka juriidiline nähtus.
Mida kaugemale oleme surma oma igapäevaelust nihutanud, seda ebamugavam on sellest rääkida.
2. Inimesed tegelikult tahavad surmast rääkida
Arutelu alguses tehtud küsitluses:
- 64% kuulajatest arvas, et surmast võiks rääkida oluliselt rohkem;
- umbes 30% pidas seda oluliseks, kuid raskeks teemaks;
- ligikaudu 90% sooviks raske haiguse korral teada oma prognoosi;
- ainult väike osa oli oma elulõpu soovid lähedastega põhjalikult läbi rääkinud.
3. Diagnoos ei võta elu ära, vaid muudab selle tähenduslikumaks
Pille: “Surmateadlikkus ei vii meid surmale lähemale, vaid elule lähemale.” Ta kirjeldas, kuidas temal pärast diagnoosi ei muutunud peamiseks küsimuseks mitte “Miks mina?“, vaid:
“Mille jaoks ma elan?“
Ta rõhutas:
- prognoos on statistika, mitte inimese saatus;
- raske haigus võib anda võimaluse suhteid korrastada;
- surma teadvustamine aitab mõista elu väärtust.
Teadmine oma surelikkusest võib olla elukvaliteeti parandav, mitte hävitav kogemus.
4. Arstide roll on muutunud
Vahur Valvere kirjeldas, kuidas meditsiin on liikunud: “Arst teab ja otsustab” → “Patsient teab ja otsustab koos arstiga”
Varem:
- vähi diagnoosi sageli patsiendile ei öeldud;
- lähedased teadsid rohkem kui patsient ise;
- sõna “vähk” välditi.
Tänapäeval:
- patsiendil on õigus teada diagnoosi ja prognoosi;
- patsiendi soovidel on suurem kaal;
- oluline on aus, kuid lootust hoidev suhtlus.
Raske tõde on sageli parem kui teadmatus, kuid seda tuleb inimesele edasi anda hoolivalt.
5. Elu pikendamine ei ole alati inimese huvides
Katrin Elmet rõhutas arutelu üht eetiliselt kõige olulisemat teemat. Ta tõi välja, et kaasaegne meditsiin suudab elu pikendada väga kaua.
Küsimus on: Kas inimene seda tegelikult soovib?
Tema sõnul on meditsiin liikunud põhimõttest: “Säilita elu iga hinnaga” põhimõtte juurde: “Austa inimese elu ja tema tahet.”
Mõnikord tuleb keskenduda mitte elu pikendamisele, vaid inimese väärikusele ja kannatuste vähendamisele.
6. Eesti vajab rohkem palliatiivravi
Susan Sündema rõhutas, et:
- inimesed vajavad rohkem tuge elu lõpu planeerimisel;
- perekonnad soovivad sageli praktilist infot;
- suur osa ärevusest tekib teadmatusest;
- palliatiivravi ei tähenda allaandmist.
7. Lähedased ei taha sageli surmast kuulda
Paljud eakad inimesed tahavad rääkida: oma surmast, matustest ja soovidest, kuid nende lähedased vastavad: “Ära räägi sellistest asjadest. Sul on veel kaua aega.”
Panelistid pidasid seda suureks probleemiks.
Sageli ei väldi surmateemat mitte surev inimene, vaid tema lähedased.
Arutelu peamised järeldused:
1. Surmast tuleb rääkida varem ja rohkem. Mitte siis, kui diagnoos on käes, vaid juba terve inimesena.
2. Surmateadlikkus aitab tegelikult paremini elada. See toob esile olulised suhted, väärtused ja prioriteedid.
3. Inimeste soove tuleb teada enne, kui nad enam otsustada ei saa. Selleks on vaja peresiseseid vestlusi.
4. Meditsiini ülesanne ei ole alati elu pikendada. Sama oluline on väärikus, hingerahu ja kannatuste leevendamine.
5. Eesti peab arendama palliatiivravi ja elulõpu planeerimise võimalusi. Praegu jääb liiga palju inimesi vajalikust toest ilma.
6. Surm on elu loomulik osa. Selle aktsepteerimine aitab vähendada hirmu ning suurendada rahu nii surejal kui ka tema lähedastel.
Hea surm sünnib enamasti siis, kui inimesed on julgenud enne sellest rääkida ning surmast rääkimine ei vähenda elu väärtust, vaid aitab seda paremini märgata.
Fotol vasakult: Anni Lepland ja Rille Pihlak (ESTCAN), Susan Sündema (PERH), Pille Retter (Onkoloogika), Katrin Elmet (TÜK), Marju Kõivupuu (Tallinna Ülikool), Vahur Valvere (Eesti Vähiliit) ja Kadi-Liis Veiman (ESTCAN).
