08.augustil korraldas Eesti vähitõrje võrgustik juba teist aastat järjest Paides Arvamusfestivalil aruteluala “Ausalt vähist!”, kus päeva jooksul keskenduti vähiga seotud teemadele, mis puudutavad nii patsiente, lähedasi, spetsialiste kui ka kogu ühiskonda.

1. Suurem infohulk ei tähenda automaatselt suuremat teadlikkust. Sageli võib see hoopis suurendada ärevust

2. Patsient ei ole enam passiivne kuulaja

Panelistid rõhutasid, et meditsiin on liikunud: „Arst ütleb, patsient täidab“ mudelist → „Arst ja patsient teevad otsuseid koos“ mudelini.

Selle eelduseks on:

patsiendi autonoomia;
informeeritud nõusolek;
piisava info olemasolu;
arsti ja patsiendi vaheline dialoog.

Oluline ei ole ainult info jagamine, vaid ka see, et:

patsient saab aru;
julgeb küsida;
tunneb end turvaliselt.

3. Hea tervisekommunikatsioon tähendab kuulamist

patsient ei pruugi osata oma muret õigesti sõnastada;
inimesed kirjeldavad sümptomeid teises keeles kui meditsiinitöötajad;
oluline on anda inimesele aega rääkida.

Toodi välja, et sageli selgub inimese tegelik mure alles vestluse lõpus.

4. Vähi diagnoos mõjutab tervet perekonda

Lasteonkoloog Kadri Saks rõhutas, et:

vähidiagnoos ei puuduta kunagi ainult patsienti;
eriti laste puhul elab haiguse läbi kogu pere;
ärevus, hirm ja ebakindlus kanduvad lähedastele.

Väga tähtsaks peeti:

lähedaste toetust;
haiglapersonali olemasolu;
võimalust oma hirme välja rääkida.

5. Diagnoosi saanud inimest ei tohi üksi jätta

Vaimse tervise õde Marianne Annion tõi näiteid inimestest, kes pärast vähidiagnoosi olid täielikus šokis.

Oluliseks peeti:

vaimse tervise tuge kohe pärast diagnoosi;
kriisinõustamist;
võimalust oma tundeid turvaliselt väljendada.

Kõlama jäi mõte:

Inimene ei vaja diagnoosi saamise hetkel alati vastuseid. Sageli vajab ta kõigepealt kohalolu.

6. Sotsiaalmeedia tekitab infokorratust

Magistriuuringud näitasid, et:

TikTokis, foorumites ja sotsiaalmeedias levib tervisealast infot väga palju;
sama teema kohta võib olla korraga mitu täiesti vastandlikku seisukohta;
inimesed ei oska alati eristada eksperdi arvamust mõjutaja arvamusest.

Näiteks:

üks sisulooja väidab, et mingi toit on kasulik;
teine peab seda ohtlikuks;
kolmas seob selle vähiga.

See tekitab segadust ja ärevust.

7. Terviseärevus ja „küberhüpohondria“

Küberhüpohondria ehk olukord, kus inimene:

otsib internetist pidevalt terviseinfot;
kontrollib oma sümptomeid;
otsib kinnitust oma hirmudele;
muutub järjest ärevamaks.

Internet ei tekita terviseärevust, vaid võimendab juba olemasolevat ärevust.

Algoritmid võivad seda veelgi süvendada.

9. Usaldus on tervisekommunikatsiooni keskmes

Arutelu üks läbivaid teemasid oli usaldus.

Olulised usaldussuhted:

patsiendi ja arsti vahel;
patsiendi ja õe vahel;
patsiendi ja lähedaste vahel;
ühiskonna ja tervishoiusüsteemi vahel.

Usaldus aitab:

vähendada ärevust;
teha paremaid otsuseid;
vältida valeinfo mõju.

10. Tervisekirjaoskust on vaja rohkem kui kunagi varem

Panelistid rõhutasid oskusi, mida inimestel tulevikus vaja läheb:

kriitiline mõtlemine;
allikakriitilisus;
info hindamine;
suhtlemisoskus;
ebakindluse talumine;
oskus erinevaid arvamusi kaaluda.

Tänapäeva probleem pole enam info puudus.

Probleem on:

kuidas suure infohulga sees usaldusväärset infot ära tunda.

Arutelu peamised järeldused:

1. Teadlikkus ei tähenda rohkem infot, vaid paremat arusaamist.

Inimesed vajavad selget, usaldusväärset ja mõistetavat infot.

2. Ärevust vähendab kõige rohkem usalduslik suhe tervishoiutöötajaga.

Kuulamine, empaatia ja dialoog on sama olulised kui meditsiinilised teadmised.

3. Vähi diagnoosi saanud inimest ei tohi üksi jätta.

Tuge vajavad nii patsient kui ka tema lähedased.

4. Sotsiaalmeediasse ja tervisetrendidesse tuleb suhtuda kriitiliselt.

Kõik populaarne ei ole tõenduspõhine.

5. Internetist otsimine ei ole iseenesest halb.

Oluline on teada, milliseid allikaid usaldada ja millal pöörduda spetsialisti poole.

6. Tervisekirjaoskus on üks olulisemaid tulevikuoskusi.

Vaja on õpetada kriitilist mõtlemist, allikate hindamist ja terviseinfo mõtestamist.

7. Ühiskond vajab ühtset ja usaldusväärset terviseinfo keskust.

Arutelus pakuti ideena välja „üks infoaken“, kust inimene leiaks kontrollitud terviseinfo.

„Teadlikkust ei loo ainult info jagamine. Teadlikkus sünnib usaldusest, dialoogist ja oskusest infot koos mõtestada.“

„Vähist rääkides ei vaja inimene alati kõigepealt vastuseid. Sageli vajab ta kõigepealt kedagi, kes kuulab.“

Fotol vasakult: Anni Lepland (ESTCAN), Kristina Seimann (TÜ), Marianne Annion (Tln Tervishoiu Kõrgkool), Nette Junkur (Tln Ülikooli üliõpilane), Kadri Saks (Tallinna Lastehaigla), Veronika Kukk (TÜ üliõpilane), Kristi Paron (õigus- ja sotsiaalteadlane) ja Kadi-Liis Veiman (ESTCAN).

“Kuidas rääkid vähist ja tervisest nii, et kasvaks teadlikkus, mitte ärevus?”