Rille Pihlak: vähiravi muutub järjest inimesekesksemaks

Rahvusvahelisel vähipäeval, 4. veebruaril, selgitas Eesti vähitõrje võrgustiku kliiniline juht dr Rille Pihlak Med24 ajakirjanikule Madis Filippovile, mida peegeldab tänavune vähipäeva sõnum „United by unique“ ning miks on selle mõte vähivaldkonnas eriti oluline.

Vähiravi, mis on varasemalt olnud rohkem süsteemi- ja diagnoosikeskne, muutub üha enam inimesekesksemaks, ütleb Eesti vähitõrje võrgustiku (ESTCAN) kliiniline juht Rille Pihlak.

Kolmapäeval tähistati ülemaailmset vähipäeva, mille teemaks oli seekord patsiendikeskne vähiravi. Miks selline teema – kas vähiravi polegi siis alati patsiendikeskne?

Jah, vähiravi pole alati olnud patsiendikeskne, vaid süsteemi- või diagnoosikeskne, aga ta muutub järjest inimesekesksemaks. Ega me ei tohi enam isegi öelda patsiendikeskne, vaid inimesekeskne, sest abi on vaja inimesel, kellest siis mingil hetkel saab patsient. Onkoloogias on arengud olnud hästi kiired, palju on uusi ravimeid ja asju, mida saab teha, aga see kõik ei pruugi tingimata inimesekesksusele jõudu anda, vaid pigem ravi- ja diagnoosikesksusele. Praegu pannakse väga palju rõhku nii Eestis kui mujal maailmas sellele, et me teeksime selle rohkem inimesekesksemaks.

Mida inimesekesksus praktikas tähendab?

See on tähendab, et ravi peaks olema võimalikult paindlik ja inimesele kättesaadav. Onkoloogias peame arvestama, et meil on inimesi, kes on vanemad kui 80-90 aastat, ja meil on inimesi, kes on 30-aastased – nende vajadused ja ravi on sageli väga erinevad. Varasemalt pole seda nii palju arvesse võetud, aga nüüd on palju rohkem hakatud süsteemi looma. Näiteks, kuidas inimene saaks ravikeskusesse, millised on tema tugivajadused jne. Niimoodi üritatakse kogu onkoloogia keskkonda inimesekesksemaks teha. Meie ravi läheb järjest personaalsemaks, järjest molekulaarsemaks, mingis mõttes keerulisemaks, täpsemaks, paremaks, aga me peame tegelema ka sellega, et see läheks inimese jaoks personaalsemaks.

Kuidas Eestis praegu inimesekesksusega lood on?

Ma arvan, et sellega on mingis osas hästi. Meil on praegu väga palju asju käimas, et rohkem patsiendi vaadet näha ja sellega arvestada. Meil on tugevad patsiendiorganisatsioonid, kes seda igapäevaselt ajavad. Kindlasti on mingis osas veel pikk tee minna. Süsteemid on praegu loodud ikkagi suurte keskuste peale. See, kuidas ravi inimestele kodulähedasemaks saada, on kogu maailmas suur teema. Kahjuks on meie ravi pidev, mis tähendab, et inimene peab haiglas käima tihti.

Saan aru, et mingis osas see koostöö juba toimib ja haige ei pea näiteks Pärnust või Ida-Virumaalt alati Tallinnasse või Tartusse sõitma, vaid osa asju saab kohapeal ära teha?

Just – Pärnus, Kuressaares ja Ida-Virus (sh Narvas) on keemiaravi juba kättesaadavam ja inimesed saavad seal käia. Aga meil on ju ka väiksemaid haiglaid ning mingisuguseid ravimeid saaks tegelikult anda ka perearsti kaudu. Seda saame veel korraldada.

Kas sellega tegeletakse?

Kindlasti tegeletakse ja kindlasti peab edasi tegelema. Ma arvan, et häid näiteid on tulemas. Kindlasti saab kogu seda süsteemi, mida vähipatsiendile on vaja, rohkem läbi mõelda – milliseid tugiteenuseid saavad näiteks kogukonnad ja omavalitsused pakkuda, kuidas inimene liigub ühest kohast teise jne.

Onkoloogiaga seoses räägitakse palju personaalmeditsiinist. Kui hästi meil sellega on?

Eestis on päris palju põnevaid asju käimas, meil on palju personaalmeditsiini huvilisi. Ega tegelikult vähiravi ongi tänapäeval järjest rohkem personaliseeritud. Onkoloogia eriala on selles mõttes väga põnev, et igal aastal tuleb järjest uusi ravimeid ja personaliseeritud nurki, mida saame avada.

Mis seis uute ravimite saamisega Eestis on?

Ma arvan, et igas riigis on sama probleem, et vähiravi maksab väga palju. Natuke on üritatud pidurit tõmmata, et need asjad ikka väga hulluks ei läheks ja kõik riigid saaksid ikkagi mingil määral endale ka kõige paremaid ravimeid siiski lubada. Eks see on Eestis samamoodi, et meie kättesaadavus uute ravimite osas on limiteeritud ja pigem Euroopa keskmisest allpool. Meil on õnneks olemas üks hästi tore organisatsioon vähiravifond Kingitud Elu, mille kaudu saame paljudele uutele ravimitele ligipääsu. See tähendab siis tegelikult tavakodanike poolset rahastust, mis kindlasti ei peaks niimoodi olema. Nii Eesti vähitõrje võrgustiku kui ka Tervisekassaga tegeleme sellega, kuidas neid asju paremaks teha, kuidas saada arvutuskäiku paindlikumaks ja kaasaegsemaks. Kahjuks jäävad tänapäevastest uutest ravimitest paljud seatud piirist oma hinna mõttes ülespoole. Nad on liiga kallid. Mitmeid uusi ravimeid on meile ka tulnud, aga kindlasti on veel pikk tee käia.

Mis on teie hinnangul praegu Eestis vähiravis peamised kitsaskohad ja mis on hästi?

Meil on tekkimas hea kogukond, meil on tekkinud ühised üle-eestilised plaanid, et me teeksime asju paremini ja rohkem. Seda on hea näha. Kogu vähitõrje kogukond on järjest enam aktiveerumas ja uusi asju tegemas. Aga ravimite kättesaadavuse ja uute ravimeetodite osas on meil kindlasti veel pikk tee minna, kui võrdleme ennast Euroopaga. Tegeleme, et seda paremaks saada. Meil on häid näiteid personaalmeditsiinis, eeskätt ennetamise ja skriinimise osas.

Missugust vajadust näete uute skriiningprogrammide järele või olemasolevate laiendamiseks?

Arutame seda igal aastal ja näiteks tänavu laienesid nii rinna- kui soolevähi skriiningud. See on väga positiivne, kuna Eestis on soolevähk problemaatiline. Me kindlasti tahaksime seda veelgi laiendada. Hästi positiivne näide on veel, et HPV-testimine muutus kodulähedasemaks. Eks kindlasti võiks teha veel erinevate vähkide skriiningut, aga kõiki vähke me skriiningust üles ei leia. Mitmeid pilootprojekte on plaanis ja käimas. Näiteks eesnäärme- ja kopsuvähi skriiningud. Seal on innovaatiline lähenemine, kus me mõtleme läbi, kes on suure riskiga ja siis teeme skriiningut nende hulgas. See on hea näide, kuidas skriininguid targemini teha.

Onkoloogina leian, et eks alati võiks rohkem teha, aga lisaks rahale on need asjad ka teaduse taga kinni. Mõne vähi puhul pole meil n-ö head asja, mida skriinida. Osade vähkide puhul loodetakse AI peale, et otsida tehtud kompuuteruuringutest üles mingisuguseid riskifaktoreid, et siis selle järgi skriinima hakata. Selliseid erinevaid projekte on Euroopas käimas ja ka meie oleme ESTCANiga seotud mitmete Euroopa projektidega, kus räägitakse uutest mao- ja muude vähkide skriinimistest. Kõiki neid asju on vaja alguses piloteerida, et välja selgitada, kas need on reaalselt kasutatavad. Paljude vähkide osas on veel pikk tee minna.